Tagasi

Greete Lehepuu

Eesti Ekspress reporter
Töötanud aastast 2018

Kandideerisin tööle täpselt kahe aasta eest, kui Eesti Ekspress otsis endale uut reporterit. Mulle tundus noore reporterina, et uudise kirjutamine on mul selge, ajakirjanduse rolli ühiskonnas ning avalikkusele olulisi teemasid tajun juba päris hästi. Töötasin veebitoimetuses, mis tähendas, et olin lihvinud kiiret reageerimist, tekstitoimetamist, lihtsamate graafikute ja veebispetsiifiliste lugude tegemist. Veebiajakirjandust olin nuusutanud üsna tublisti ka teoorias (sellest räägivad nii mu baka- kui ka magistritöö).

Sellises uudiste toimetuses tuleb töötada päevasündmuste rütmis, mis ei jäta liiga palju võimalust pikemateks ja süveneda võimaldavateks projektideks. Tundsin, et vajan teistsugust tempot, milles arendada reporterioskuseid. Ekspress paistis mulle ideaalne koht, kuhu tulla ajakirjanikuna küpsema ja arenema – millised eeskujud, teemad ja stiil! Niisiis saatsin konkursile CV ja portfoolio. Jaanuaris 2018 alustasingi tööd reporterina. Minu peamine töö on kõik mida üks ajakirjanik teeb ehk kvaliteetsete lugude tegemine. See algab meie lugejatele olulise, põneva, hariva või meelelahutusliku teema leidmisest. Tuleb käia ringi pidevalt, n-ö tundlad püsti. Mis inimesi huvitab? Millest nad räägivad? Või hoopis mõelda sellele, kes ei ole veel avalikus arutelus sõna saanud? Äkki peaks leidma viise, kuidas mingi ühiskondlik protsess lihtsamalt lahti seletada? Valikuid on lõputult!

Kui teema olemas, järgneb töö allikatega. Esialgu hulk telefonikõnesid ja tunde veebisurfamist, et koguda kokku vajalik hulk taustamaterjale ja need läbi töötada. Siis järgneb inimeste intervjueerimine. Võib-olla nendega kohtumine, võib-olla hoopis telefonitsi suhtlemine. Ilmselt tuleks organiseerida ka loo tegelas(t)e pildistamine, mõnikord hoopis plaanida ka videolugu. Sellele järgneb minu jaoks tüütuim osa: intervjuude „lindilt“ maha kirjutamine. Aga see on vajalik, sest saad kohe aru, kus on väärtuslik materjal. Algabki artikli kirjutamine. Aga kuidas lugu üles ehitada? Milline võiks olla jutustamise stiil? Kas öelda kohe kõik alguses ära või jätta midagi üllatuseks? Äkki saab midagi näidata hoopis graafikutega? Kas alustada tsitaadi, kirjelduse või mingi faktiga? Kus kasutada tsitaate? Ja siis – pealkiri. Ja pildiallkirjad. Arutelud toimetajaga. Siis keeletoimetajaga. Siis helistab mõni allikas, kes veel midagi täpsustada tahab.

Kokkuvõttes – ajakirjaniku töö on üks peen käsitöö, milles on ka oma annus diplomaatiat, suhtekorraldust, psühholoogilist abigi, audiitorit ja kirjanikku. See nimekiri võib sõltuvalt loost ja teemast pikemakski venida. Ning muidugi tuleks kõige käigus silmas pidada eripärasid, kuidas kujundada kirjatükki veebis, kuidas aga lehes.

See, mis on põnev, on samal ajal ka suurim koht pidevaks eneseületuseks. See on töö inimestega. Iga raskelt saadud intervjuu kohta on kohtumine (või isegi kolm), mis annab energiat kogu ülejäänud nädalaks. Vahel väsitab seegi, et toimetuse ust enda järel kinni lastes ei jää töö minust maha. Olen 24/7 ajakirjanik. Ikka ja jälle tuleb nädalavahetusel sugulastega sünnipäevalauas või sõbrannadega juttu ajades ning neid kuulates välgatus: „Seda peaks uurima!“, „Siin on teema!“. See on mingisugune nõks, mis käib läbi kogu keha, keskendub fookuse täielikult ja isegi kõrvad liikuma paneb. Õnneks olen aja jooksul õppinud mitte nendesse hetkedesse pikalt kinni jääma. Aitab ka see, kui mõte kohe üles kirjutada ja nii esmaspäevaks hoiule panna.

Kui 20 aastat tagasi arvati, et ainuõige otsus on internetti kõik ajakirjanduslik sisu tasuta lugemiseks riputada, siis nüüd arvab seda vaid veel osa lugejatest. Ettevõttes on ammu aru saadud (või vähemalt mina olen), et sõltumata meediumist on ajakirjanduslik töö väärtuslik tükk, mida pole vaja tasuta ära anda. Õnneks on paljud lugejad meiega siin nõus. Seesama digiajakirjandusele keskendumine ilmselt süvenebki. Aga selle kõrval kasvab kõiksugu ürituste korraldamine – konverentsid, kontserdid, võistlused jne. Muidugi tahaks näha, kuidas ajakirjandus end uhke kasumiga ära majandab, aga ilmselt on tõde see, et tuleb teha raha teenimiseks ka kõrvaltegevusi, mis omakorda suurepärasele ajakirjandusele mänguruumi annaks.

Sedasama meediumi taaka kannavad paljud toimetused kaasas. Kuidas kohanduda veelgi paremini ümber digiajakirjandusega? On raske harjutada end lahti mõttest, et ma ei tee lehte, ma teen lugu. Või et kõigepealt mõtleme, kuidas lugu näeb välja veebis ja siis alles plaanime lehte. See nõuab tööprotsesside ümber korraldamist, toimetuse töö muutmist, mõttemaailmade muutmist. Raske, aga vajalik areng. Selles mõttes teen tööd väga põneval ajal.

Tulevikus ma näen, et meie ettevõttes toimub Ikka väga hea ajakirjanduse tegemine – see ei muutu. Aga võib-olla hakkame lugusid vormistama ennekõike mobiiltelefonidele, sest see on varsti valdav platvorm, kust meid loetakse?

Isiklikult tahaksin enda töös näha, et suudan rohkem leida ja jutustada lugusid avalike andmebaaside abil. Ja et digitaliseerumise kõrval ei kaoks kuskile inimlikud lood.

Ma ei vahetaks praegu oma töökohta mitte ühegi teise ameti vastu siin ettevõttes (ega ka mujal). Aga ma olen näinud, et neil, kes tunnevad, et on end oma töös ammendanud, saavad võimaluse proovida kätt mõne teise ametiga. Valikut on Ekspress Grupis ju palju. Tööd saab teha ka nii palju, kui hing ihaldab.