Krister Paris
Arvamustoimetaja tööd iseloomustab vist kõige paremini anekdoot, kus sõber küsib: „Kuule, mis sa õige arvad?” – „Ei midagi, ma olen puhkusel!”
Eks muul ajal tulebki kogu aeg midagi arvata nii laekuvate tekstide kohta (arvamus on küll vaba, aga fakt siiski püha ja olulisi loogikavigu ei tohi neis ka olla), küsida arvamusi targematelt või kirjutada „miljonitele lugejatele” ise. Ennekõike tähendab see võimalikult head kursisolekut enam-vähem kõigega – laste käitumishäiretest riigijuhtide märksa tõsisemate hälveteni välja. Ning siis tuleb tõeline proovikivi – koondada Päevalehe toimetuse juhtide arvamus üksmeelseks tervikuks ning seda silmas pidades vormistada vaimukas, aga ikkagi tõsine juhtkiri. Ja vastata seejärel „pahasele lehelugejale Viljandist,” kes nõuab välja juhtkirja autorit, et kahju küll, kollektiivne looming…
See ei pidanud nii minema. Aga süüdi oli Jaanus Piirsalu. Olin just reisinud rongide-bussidega oma eelmisest kodust Prahas, suur seljakott seljas, Eestisse, ega plaaninud veel midagi tõsist ette võtta. Istusin laulupeol murul ja rüüpasin rahulikult õlut, kui Jaanus ütles, et kuule, meil tehakse uut lehte, Ärilehte. Mine aja Andres Eilartiga juttu. Andrese jutt oli lühike – vastuväited, et ma ei tea majandusest midagi, kummutas ta argumendiga, et otsibki ennekõike inimesi, kel silmad säravad. Annab Eilart ameti, annab ka mõistuse. Ja eks ma siis vahepeal tegin ka välisuudiseid ja vahepeal elasin ka Moskvas, aga pärast oli jälle Andres see, kes lehte, nüüd juba arvamustoimetusse, kohale meelitas.
Nüüd on meil missioon. Tegime just hiljuti ajurünnaku teemal, mis meie lehte iseloomustab. Üksmeel oli üllatav. Me vaatame homsesse. Otsime teed, kuidas sinna kõige otsemini, aga samas turvaliselt kohale jõuda. Ning teades, et see, kes valitseb minevikku, juhib tulevikku, ning kes juhib olevikku, valitseb omakorda minevikku, hoiatame möödunud koletiste väljatoomise eest. Oleme avatud, mitte ei ripu kitsarinnaliselt barrikaadidel. Ning tahame oma teekonnale võtta kaasa ka oma lugejaid. Ärge öelge, et see pole põnev. Eriti praegusel ajastul, kus huvi tuleviku ja selle kujundamise vastu on vaat et kõrgeimatel temperatuuridel pärast laulvat revolutsiooni. Vahest kõige keerulisem ongi tabada ära see hetk, kus vaatleja – ajakirjanik – hakkab protsesse lubamatult suurel määral ise suunama. Ja ikka need dilemmad: mida teha, kui näed tulekahju? Vaatled? Tormad kustutama? Aitad ohvreid? Või leiad, et ah, oligi vana, anname tuld! Ega alati ju teagi, sõltub… Aga sa oled ise protsesside keskel ning vastutad kaugelt mitte ainult iseenda eest.
On tulevikku, mida tahaks ära hoida. Viie aasta pärast võib meil olla Ungari, Poola või Türgi, kui me olevikku hästi hoida ei oska. Sellisel juhul on Ekspress Meedia kindlasti üks viimaseid vaba sõna kantse. Või suletud. Orje meist ei saa. Ja on tulevik, kus Eesti on endiselt maailma kõrgeima ajakirjanduvabadusega riikide seas. See tähendab, et ühiskond, elav organism, tuleb temperatuurikõikumistega toime, vaatab avatud silmil ümbruskonnas ringi ja kohaneb. Siis teame, et ka meie oleme teinud midagi õigesti.
Ekspress Meediasse pürgija, avatud meelt! Ilmavaade pole tähtis, rass, vanus, sugu või seksuaalne sättumus ammugi mitte. Aga silmad peavad jah särama ning ütlema: „Tulevik on meie päralt!”